Õpikeskkondade kontseptuaalne disain

Õppimine on elukestev protsess, milleks vajalikud oskused ja tööharjumused kujunevad põhihariduse omandamise käigus. Õppimise tähtsus ei ole ainult üksikute eesmärkide saavutamine vaid ka ühiskonna parandamine. Õpikeskkond on tervikkeskkond, millel on süsteemsed omadused: dominantsus, süsteemsus, sfääripõhisus, struktueeritus. Kontseptuaalne disain keskendub küsimustele: mida nõutakse, mida süsteem peab tegema, milliseid andmeid on vaja, mida kasutajad peavad teadma jne.

Selleks, et välja mõelda õpikeskkondade kontseptuaalne disain on vaja mõelda stsenaariumile. Tuleb mõelda sellele, kas see on reaalselt kasutatav ja kas ma ise kasutaksin sellist keskkonda?

Carroll (2000) märkis oma artiklis „Five reasons for scenario-based design“, et on olemas 5 põhjust, miks kasutada stsenaariumeid disaini kontekstis:

1. Nad tekitavad peegeldust projekteerimistööde kontekstis
2. Nad on korraga nii püsivad kui ka paindlikud
3. Nad seavad endale mitmeid seisukohti
4. Neid saab liigitada
5. Nad edendavad tööd kommunikatsiooni suunas.

Fiedler & Pata (2009) defineerivad PLE (A Personal Learning Environment) instrumentide, materjalide ja inimressursside kogumikuna, milles indiviid viibib ja sellel on ligipääs hariduse projektidele ajas. Kuigi dominantne mõtlemine PLE-st tugineb veebipõhisele tehnoloogiale, autorid siiski toovad välja selle, et PLE ei vaja mineid tehnoloogilisi aplikatsioone. Kuigi, mis seal salata, enamik meie tegemistest ja elust on liikumas veebikeskkonda, tehnoloogiline tähenduses PLE alustab üha rohkem ja rohkem sotsiaalse meedia aplikatsioonidesse minemist.

Engeström (2005) annab teada, et edukad sotsiaalsed võrguteenused on ehitatud sotsiaalsete objektide ümber. Nagu Flickr on ehitatud fotode jagamise põhimõttel ja Delicious on ehitatud bookmark‘ide ümber. LeContract’i põhilised sotsiaalsed objektid on õpilepingud.  (Põldoja, H., Väljataga, T. 2010)

Millist probleemi õpikeskkondade juures lahendada soovid?

Iga õpikeskkond on omanäoline ja natukene erinev teistest. Kui võtta just õpilase seisukoha, siis tema soovib õppimisest sellist keskkonda, kus tal on huvitav ja kaasakiskuv, seal kus on tema sõbrad ja mis oleks piisavalt kaasaegne ning pidevalt täiustuv. Minu arvates tuleks õppijate osamäära ja võimalust ise rohkem kaasa rääkida õpikeskkondades. Keskkond peab olema atraktiivne, samas paindlik. Vähemalt sellist õpikeskkonnst unistan mina.

Kellele on su lahendus suunatud (õpetaja, õpilased, haridustehnoloogid, …)?

Pigem ikka õpilastele endile, sest nemad on need, kellele suunatud efektiivse toetuse näol (pean silma just veebikeskkondi) suureneb teadmiste hulk. Oluline on, et antud keskkond muudaks õppijate tööd ja aine omandamist produktiivsemaks.

Millised on teie loodava rakenduse kasutusstsenaarium?

Kasutusstsenaarium näeb välja järgmine:

Mari (õpilane) istub kodus arvuti taga ja lahendab kodust eesti-keele ja kirjanduse ülesannet. Ta on kodus üksi, ema ja isa on veel tööl. Kuna õhtul läheb kogu pere sünnipäevale, siis on vaja, et Mari saaks oma kodused tööd vanemate kojujõudmist valmis. Kuna nende peres telefoni ei ole ja igal pereliikmel on oma arvuti, siis istub Mari arvuti taha, et leida väljapääsu koduse töö ülesande osas. Mari kasutab ka Windows Live Messengeri, kus antud hetkel ei ole tal ühtegi klassikaaslast, et saaks nendelt abi paluda.

Mari läheb Facebooki ja teeb aega parajaks niiakua kuni ta loodab, et tuleb häid mõtteid. Aga mida ta märkab? Sotsiaalvõrgustiku küljerba peal vilgub huvitav märguanne: „Kliki siia – parim vahend kodutööde lahendamisel!“. Mari muidugi ei mõtle kaua ja avab antud lehekülje, mille üleval aadressiriba peal on kirjas „MötteTöö“. Esilehel on otsingumootor, kust saab märksõnade abil leida vastava  teema kohta juttu. Kogu info otsitakse üles MötteTöö oma andmebaasist, sellest, mida teised õpilased on sinna postitanud. Selleks, et positust näha tegi Mari endale kasutaja antud keskkonnas. Kaustajaks registreerimise korral küsiti, kas tegemist on õpilase või õpetajaga. Nimelt siinjuures on see oluline fakt, sest õpetajaid ei lubata registreerida. Antud õpikeskkond on mõeldud ainult õpilastele endile. Süsteem nimelt tuvastab Õpetajate nimede põhjal kontrolli läbi andmebaasi, kus öeldakse, kas sa oled õpetaja või õpilane. Kas pole äge? Mari leiab otsingumootori abil, et antud teema juures on kirjutanud Keegi jüri kuskilt teiselpool Eesti otsast ja andnud vihjeid , kuidas seda lahendada. Mari läheb tagasi esilehele ja leiab rubriigist „ viimased postitused“ just enne otsigumootri otsingut ühe postituse, mis oli 1 min tagasi sisestatud Jaani poolt. Nimetl tema püstitas just sarnase küsimuse antud teema juures ja tuli välja, et ta oli Mari koolivend. Kas pole juhus? Lõpuks vahetasid Jaan ja Mari MSN aadressid ja suhtlesid juba ise pikemalt sellist kanalit pidi. Nii Jaan kui Mari said lõpuks kodutöö valmis ja Mari sai koos vanematega minna sünnipäevaleJ

Millistest osadest teie loodav rakendus koosneb?

„Möttetöö“ keskkonnas on mitu osa. Seal saab otsingumootori abil otsida märksõnade abil informatsiooni „MötteTöö“ andmebaasist. Samuti lugeda viimaseid postitusi ja sirvida foorumit. Kasutajaid ei näe. Tagasiside küsimustele tuleb ainult õpilaste omalt poolt. Õpilastel on võimalus lisada keskkonda videosid, pilte jms. Õpetajatele ligipääs süsteemi puudub, st identifikaator teeb kontrollpäringu õpetajate andmebaasist, et olla kindel isiku registreerimise õigsuses. Minu arust on oluline, et õpilaste on selline oma „keskkond“, kus nad saavad suhelda ja kommeneerida tundi, ainet, teemasid.

Probleem või tulevikuvisioon?

Pigem tulevikuvisioon, samas võib samastada ka probleemiga. Ma ei tea hetkel selliseid keskkondi, mis toimib sama süsteemi järgi angu “MötteTöö”. Probleem on see ka, sest tegelikult õpilastel on vaja om privaatset õpikeskkonda, kus nad saavad end nö puhtaks rääkida.

Personad

Lahenduse sihtgrupp on aintul õpilased. Ükskõik kui vanad ja kui suure teadmistepagasiga.

Allpool on näha ühe veebiarenduse etapid, mida minu arvates tuleks jälgida, kui tegema hakata ka uut õpikeskkonda.

Kasutatud kirjandus:

1. Carroll, J. M. (1999). Five reasons for scenario-based design. In Y. Shahar & C. Cheng (Eds.). Proceedings of the 32nd Hawaii International Conference on System Sciences. IEEE.

2. Põldoja, H., Väljataga, T. (2010). Externalization of a PLE: Conceptual Design of LeContract. In: The PLE 2010 Conference Proceedings.

Õpikeskkondadega seotud tehnoloogiad ja standardiseerimine

Tehnoloogiline areng ja tehnilised teadmised on need, mis ühel informaatikul võib kindlasti huvi pakkuda, nii ka minul. Informaatika on selline aine, kus tuleb pidevalt end kursis hoida uute infotehnoloogiliste vahendite ja võimalustega. Web 2.0 tehnoloogia kohta lugesin ka juba varasema postituse teema raames, seega termin ei ole võõras.

Hans Põldoja märgib ära oma blogikandes, et õpitehnoloogia standardite eesmärgiks on tagada see, et erinevad õppetöös kasutatavad keskkonnad oleksid võimelised omavahel kindlal kujul infot vahetama. Suur osa õpitehnoloogia standarditest on seotud eelkõige digitaalsete õppematerjalide koostamise, levitamise ja esitamisega.

Standardite eesmärk on tagada erinevate õpisüsteemide koostöövõime :

1. kursuste ülekandmine ühest süsteemist teise;
2. õpiobjektide korduv ja ristkasutamine;
3. õpiobjektide säilitamine ja sorteerimine andmebaasides.

Organisatsioone, kes selliste standardite loomisega tegelevad, on väga palju:

1. EduCom IMS (Instructional Management Systems) http://www.imsglobal.org
2. IEEE LSTC LOM (Institute of Electrical and Electronic Engineering Learning System Technology Committee Learning Object Metadata) http://www.ieeeltsc.org
3. USA DoD ADLNet SCORM (Department of Defence Advanced Distributed Learning Network Sharable Content Object Reference Model) http://www.adlnet.org

Järgnealt kirjeldan siis web 2.0 spetsifikatsioone ja tehnoloogiaid ning nende iseenda praktilist kokkupuudet:

• Arvan, et RSS-iga on tõenäoliselt enamus meist kokku puutunud. Vähemalt mina küll. Võtame näitena kasvõi sellesama WordPress keskkonna, kus RSS abil saab uuendusi lihtsalt edastada lugejateni. Kersti oma blogis ütleb: „Minu hinnang on ühene – kus ma enne küll olin? Niipalju lihtsam on saada teade, et keegi on uue postituse teinud ja minna lugema seda siis, kui reaalselt on aega ja sisu mida lugeda. Olen kasutanud seda meetodit kogu õppimise vältel ning siiani nurisemata. Praeguseks on lisandunud RSS-de nimistusse ka kooliga mitte seonduvate blogide jälgimine.“Ise kasutan RSS vookoguks Google Readerit, mis annab mulle mugava võimaluse uudiseid lugeda. Meeri annab oma blogikandes teada, et kui tal on vaja õpilaste ajaveebe jälgida, kasutab ta Pageflakes’i. Talle lihtsalt meeldib, kuidas seal on mugav terve klass ühe lehe peale mahutada.
• Märksõnad ja märksõnapilved on minu jaoks natukene tundmatum maailm, kui ikkagis aan öelda, et olen igapäevaelus kokku puutunud. Seda siis flickr.com keskkonna näol. Kuna tegelen fotograafiaga, siis on hea leida sellist ühist kohta, kus saab märksõnade abil teatud teemapilte otsida ja sorteerida. Pean mainima, et folksonoomia sõna tähendus esimesel lugemisel jääb mulle tundmatuks. Uurisin selle tagatausta LeMill‘is ja selgus, et folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. Folksonoomia puhul võib materjali avaldaja kasutada selleks vabalt valitud märksõnu. Väga huvitav:)
• Ühisjärjehoidjad on minu jaoks täiesti tundmatu maa. H. Põldoja kirjutas kursuselehel, et tuntumateks võib pidada Delicious ja Diigo keskkondi. Küll aga külastasin neid lehti ja selgus, et need võivad olla head vahendid viidete haldamiseks huvitavate otsingute tagajärjel. Vidinaid saab kinnitada brauserile, niimoodi, et neid on pidevlat näha ja võimalik viiteid juurde lisada. Meeri annab aga oma blogis teada, et tema on viimasel ajal hakanud kasutama scoop.it vahendit nende artiklite ja veebilehtede talletamiseks, mida hetkel aega lugeda ei ole. Scoop.it pakub ka ise välja artikleid, mis võiksid sobida antud teema juurde. Näiteks Meeril on  olemas selline lehekülg http://www.scoop.it/t/ipad-in-education. Vaadake ja imestage! Irena toob aga ühiskalender Motigo keskkonna, kus saab lisada ühiskalendreid.
• Twitter kui mikroblogi keskkind on viimastel aastatel populaarsust koguma. Kahjuks endal Twitteri kontot ei ole, kuna lihtsalt ei suuda kõiki paroole ja kasutajanimesid meeles hoida ja kas on mõtet, kui on olemas konto ühes sotsiaalvõrgustiku kanalis, mis täidab minu jaoks kõik vajalikud funktsioonid. Sarnaselt ühisjärjehoidjatele võimaldab Twitter samateemalised postitused  märksõna abil kokku koguda. Twitteris kirjutatakse märksõna ette trellid. Liina nõustub minu arvamusega, kes ütleb oma blogis, et ei ole selle kasutmise põhimõttest veel aru saanud, aga jätab selle tuleviku kätesse. Küll aga Meeri annab teada, et Twitterit talle meeldib kasutada, kus ta on mitme rühma liige ja kust ta saab huvitavaid mõtteid. Eriti just kolmapäeviti, mil on inglise keele õpetajate temaatiline arutelu. Anneli aga kasutab Paper.li võimalusi, mis on hea kasutada organisatsioonil, mille abil saab moodustada oma Twitteri postitustest veebiajaleht. Uskumatu kui erinevaid arvamusi, kas pole:)
• Mikroformaadid on minu jaoks täiesti uudne teema. Irena kasutas hCalendarit, kuhu ta pani sinna kooli viite  ajalehes olevale artiklile,  October 4, 2011 11 – 4pm : Ellujäämiskoolitus at SÜG. Ise ei ole jõudnud seda katsetada. List, kus on väljatoodud erinevad Firefoxi brauseri lpuginaid on palju, mille abil saab mikroformaate kasutada. Ka Liina ei tea mikroformaatidest palju ja lubab asja parandada tulevikus.
• Widgetid ehk vidinaid kasutab.Koolielu portaal, kus kasutaja saab nende abil oma personaalse töölaua ja kasutajaprofiili kujundada. Ise olen paljuski kokku puutunud embedding ehk vistutamisega, kus siis veebisaidi sees kuvatakse interaktiivse komponendina vidosid, liikuvaid pilte vms. Olen mitmed blogis näinud, kus jutu vahele lisatakse oma lemmikmuusikavideosid, mis muudab minu meelest blogilugemise äärmiselt atraktiivseks. Samal ajal see toob välja blogija erilisuse ja intrigeerivuse. Näiteks: www.ponyarts.com (üks mu lemmikblogija). Kersti blogist aga leidsin huvitava teemakohase juhendi, kuidas aga videot lisada kandesse, mille tutorial on võetud Youtube’st. Väga lihtne ja hea õpetlik video samm-sammult. Üllatuseks antud video vaatamisel oli see, et tavaline ctrl+c & ctrl+v ei aita:)
• Ühekordsete sisselogimise rakendustega puutun kokku igapäevaselt, kuna veebilehti, mida kasutan on palju, mis vajavad eraldi sisselogimist. Peamiselt siis Facebook Connect ja Windows LIVE ID-d., mis eelkõige teevad mu elu mugavaks pideva parooli ka salasõna trükkimise näol, kui on kiire ja vaja ühest keskkonnast teise pääseda hõlpsasti. Samas aga negatiivne asjaolu on see, et siis võib tekkida turvaauk. Kui keegi saab teada sinu kasutajanime ja parooli, siis saab sisse murda mitmesse kohta korraga ja sellläbi tekitada kasutajale suuremat kahju. Paraku see on maailm, kus igapäevaselt elame ning tuleb arvestada riskidega.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et tänu 2.0 veebi lahendustele on tänapäeva õppijate kui ka õpetajate elu tehtud märksa informatiivsemaks ja loomingulisemaks, kui seda oli mõnedkümned aastad tagasi. Kui juba praegu on kõik nii kõrgelt arenenud tohutu kiirusega, siis mida me saame mõelda paarikümne aasta pärast. Elame – näeme!

Neljas teema: uued tehnoloogiad

Sildid

DIgitaalsete õppematerjalide koostamine

Neljandas teemas tahaks ma puudutada uusi tehnoloogiaid, mis ei ole veel kas seadmete maksumuse tõttu või muudel põhjustel jõudnud kõikjale levida. Nädala lugemismaterjal puudutab e-õpikuid ja interaktiivse tahvli materjale, kuid selliste uute tehnoloogiate alla võib liigitada ka videosalvestussüsteemid (näiteks Echo 360), taskuhäälingu, iTunes U ja terve rida muid vähemlevinud lahendusi õppesisu edastamiseks.

Nädala ülesanne on järgmine:

• Tutvuge lugemismaterjalidega.
• Katsetage paarileheküljelise e-raamatu koostamist mingi olemasoleva teksti põhjal. Autorvahendi valikul soovitan iBooks Author, Connexions, sigil vms. EPUB formaadis raamatu katsetamiseks sobib Adobe Digital Editions tarkvara.
• Kirjutage selle põhjal ajaveebipostitus.

Ma ootaks teie postitustes ka natuke laiemat mõtlemist sellel teemal. Kas olulisem on uute tehnoloogiatega kaasnevad lisavõimalused või veebipõhiste materjalidega kaasnev avatus? Kas koolid peaks oma piiratud rahalisi vahendeid investeerima interaktiivsetesse tahvlitesse ja tahvelarvutitesse? Millisena te kujutate ette digitaalseid õppematerjale aastal 2020?

Jään teie postitusi ootama pühapäevaks 25. märtsiks. Kuna ma hilinesin seekord ülesande ja lugemismaterjalidega, siis võite teie ka natukene hilineda…

Kolmas teema: arvutipõhised testid

Sildid

DIgitaalsete õppematerjalide koostamine

Õppematerjalide koostamise vahendite juurest liigume me edasi arvutipõhiste testide juurde. Eelmisel teema juures võimaldasid kõik õppematerjalide ja sisupakettide koostamise vahendid mingil kujul ülesannete koostamist, kuid on olemas ka spetsiaalselt küsimuste ja testide koostamiseks ning läbiviimiseks mõeldud vahendid.

Kõigepealt soovitan ma teil läbi lugeda selle nädala lugemismaterjali arvutipõhistest testidest. Ingliskeelsete teadusartiklite asemel saan selle teema juures pakkuda eestikeelset lisalugemist. Tea Ruul on koostanud õppematerjali testimisest e-õppes. Meie magistrantide poolt on eelmisel aastal selle kursuse rühmatööna koostatud Hot Potatoes ja TATS & PETS tutvustavad materjalid.

Praktiliselt võiksite te tutvuda kahe erineva testide koostamise vahendiga. Üheks vahendiks võiks olla TLÜ Haridustehnoloogia keskuses arendatud TATS, kuna see on eestikeelne ja täies mahus tasuta kasutatav (eestikeelset kasutajaliidest näidatakse juhul kui see on brauseris seadistatud esimeseks keele-eelistuseks). TATS keskkonnas koostatud testide läbiviimiseks on eraldi vahend PETS. Tegemist on suhteliselt võimalusterohke vahendiga, kuid kahjuks pole meil õnnestunud seda Eestis piisavalt tutvustada.

Teise vahendi valiku jätan ma vabaks. Võite valida mõne võimalusterohkema veebipõhise testide koostamise vahendi (Yacapaca!, Zoho Challenge, EasyTestMaker), testide koostamist võimaldava õpihaldussüsteemi, uurida põhjalikumalt testide koostamist mõnes eelmise teema juures käsitletud sisupakettide koostamise vahendis või mingis muus teie poolt valitud vahendis.

Mõlemas vahendis peaksite te koostama 3 küsimusest koosneva testi. Võimaluse korral kasutage erinevaid küsimusetüüpe.

Juhul kui te töötate õpetajana, siis võite loomulikult koostada oma aine jaoks vajaliku testi. Kui te otseselt ei õpeta, siis soovitan ma valida testiküsimuste kontekstiks õpetajate haridustehnoloogilised pädevused (PDF). Proovige koostada sellised testiülesanded, mis võimaldaks automaatselt kontrollida mingi haridustehnoloogilise pädevuse olemasolu. Märkige ka juurde, millise pädevuse mitmendat taset ülesanne kontrollib.

Lõpetuseks ootan ma teilt ajaveebipostitust, kus võtate kokku lugemismaterjalidest õpitu, oma senised kogemused testide koostamisel ning mulje katsetatud vahendite kohta. Lisage postitusele ka lingid testidele, mis te koostasite. Postituste tähtajaks on pühapäev 11. märts.

Meil on praegu haridustehnoloogia keskuses käsil mitu arvutipõhise testimisega seotud projekti. Üheks neist on õpetajate haridustehnoloogiliste pädevuste testimise keskkond DigiMina. Võimalik, et teie poolt koostatud ülesanded sobivad kasutamiseks DigiMina keskkonnas (vt. täpsemad juhised DigiMina ülesannete koostamiseks). Sel juhul võtan teiega eraldi ühendust ja palun selleks nõusolekut.

TÄPSUSTUS 04.03: TATS annab hetkel küsimuse staatuse muutmisel privaatsest avalikuks veateate. Andsin selle programmeerijale edasi. Seni palun ikka TATS katsetada ja blogipostituses oma muljed kirja panna. Loodetavasti saab järgmise nädala jooksul küsimuste avaldamise ka jälle korda.

TÄPSUSTUS 07.03: Testiküsimuste avaldamine TATS’is töötab jälle.

Teine teema: õppematerjalide koostamise vahendid

Sildid

DIgitaalsete õppematerjalide koostamine

Järgmised kaks nädalat meie kursusest keskenduvad õppematerjalide koostamise vahenditele. Lugemismaterjal annab lühiülevaate õppematerjalide koostamise vahendite tüüpidest, sisupakendamidamise standarditest ning tuntumatest tasuta õppematerjalide koostamise vahenditest.

Uute vahendite katsetamiseks tegin ma selle kursuse sissejuhatavast õppematerjalist koopia nelja erineva autorvahendi abil (Xerte näide, myUdutu näide, GLO Maker näide, Connexions näide). Kuna selle kursuse õppematerjal on hetkel suures osas tekstipõhine, siis nendest neljast vahendist oli sobivaim Connexions. LeMill ja eXe Learning võimalustega olen ma rohkem tuttav ning nende abil koostatud õppematerjalidest on palju näiteid, seetõttu jätsin ma need katsetamata. Samuti ei katsetanud ma materjali tegemist CourseLab abil, kuna see töötab ainult Windowsi peal.

Hoolimata sellest, et on olemas õpitehnoloogia standarditel põhinevad õppematerjalide koostamise vahendid, kasutatakse õppematerjalide koostamiseks sageli siiski kontoritarkvara ja lihtsalt veebipõhiseid sisuhaldusvahendeid. Ka selle kursuse õppematerjalid on koostatud WordPress ajaveebi lehekülgedena. Minu jaoks oli 5 põhjust, miks ma eelistasin lugemismaterjalis tutvustatud spetsiaalsetele vahenditele WordPressi:

• Ajapuudus — lugemismaterjali kopeerimine WordPressi ning linkide lisamine on kiirem, kui spetsiaalsete autorvahendite kasutamine.
• Kuna hetkel on õppematerjal lihtsalt lugemismaterjal, siis jääksid kasutamata spetsiaalsete autorvahendite lisavõimalused (interaktiivsed harjutused jms).
• Oluline põhjus SCORM sisupakettide tegemiseks on võimalus panna õppematerjalide õpihaldussüsteemi “luku taha”. Selle kursuse õppematerjalid on niikuinii avalikud.
• Õppijate jaoks on lihtsam, kui kursuse materjalid on ühes kohas.
• Kujundus — WordPress leheküljed kasutavad hästi loetava fondi ja kirjasuurusega.

Teie jaoks on selle teema ülesanne järgmine:

• Tutvuge lugemismaterjaliga: Õppematerjalide koostamise vahendid
• Valige üks lugemismaterjalis tutvustatud õppematerjalide vahend, millega te varem õppematerjali koostanud pole ning koostage selle abil veebipõhine õppematerjal. Juhul kui teil puuduvad oma õppematerjalid, mida selle ülesande jaoks taaskasutada, siis võite teha õppematerjali näiteks Vikipeedia Eestit tutvustava artikli põhjal. Püüdke kasutada koostamiseks valitud vahendi erinevaid võimalusi, mitte ainult teksti ja piltide lisamist.
• Kirjutage saadud kogemuse põhjal ajaveebipostitus, tooge seal välja kasutatud vahendi plussid-miinused ja võrrelge varem teie poolt kasutatud õppematerjalide koostamise vahenditega. Lisage ka link koostatud õppematerjalile.

Uue programmiga tutvumine ja õppematerjali koostamine on aeganõudev, nii et ingliskeelse artikli läbitöötamist ma selle teema kohta ei oota. Huviliste jaoks valisin mõned artiklid siiski välja, osa neist tutvustab pikemalt selles teemas tutvustatud vahendeid.

Kui vajate sisupaketi üleslaadimiseks ligipääsu veebiserverile, siis väike kettapind kaasneb ka TLÜ kasutajakontoga. Failide üleslaadimise juhend on ülikooli kodulehel.

Jään teie postitusi ootama pühapäevaks 26. veebruariks.

PS. GLO Maker kodulehekülg on juba kolmandat päeva maas. Loodan, et see ärkab ellu.

Esimene teema: õpiobjektid, repositooriumid ja metaandmed

Sildid

DIgitaalsete õppematerjalide koostamine

Esimeseks teemaks on õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid. Ülesanded on järgmised:

• Lugege läbi eestikeelne lugemismaterjal “Sissejuhatus digitaalsetesse õppematerjalidesse“
• Valige artiklite lehelt selle nädala teema alt üks teadusartikkel ning lugege see läbi.
• Valige üks õppematerjalide repositoorium/referatoorium ning tutvuge selle võimalustega ja saadaolevate õppematerjalidega teie õpetatavas või teid huvitavas aines.

Lõpetuseks kirjutage lugemismaterjalide ja repositooriumiga tutvumise põhjal ajaveebipostitus. Võiksite läheneda sissejuhatavale teemale natuke laiemalt. Millised on teie senised kokkupuuted õpiobjektidega? Milliseid teiste poolt koostatud õppematerjale te kõige enam kasutate oma õpetamise või õppimise toetamiseks? Jne.

Palun jälgige ja kommenteerige ka kursusekaaslaste ajaveebe. Iga teema kestab sellel kursusel kaks nädalat, nii et jään teie postitusi ootama pühapäevaks 12. veebruariks.

Kursuse info

Teretulemast Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi kursusele “Digitaalsete õppematerjalide koostamine”. See kursus on spetsiaalselt kokku pandud meie haridustehnoloogia magistriõppekava jaoks ning toimub teist korda. Kursuse on ette valmistanud Tallinna Ülikooli Haridustehnoloogia keskuse teadur Hans Põldoja.

Haridustehnoloogia magistrantide jaoks on kursuse formaat sarnane sügissemestril toimunud kursusega “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud“. Peamised erinevused võrreldes sügisel toimunud kursusega on järgmised:

• E-õppe vormis tegevus algab kohe semestri alguses kuu aega enne esimest kontaktpäeva. Loodan, et sisseelamine õnnestub ilma kontaktpäevata ning hilisematest kontaktpäevadest on rohkem kasu, kuna olete siis kursuse teemadega juba tuttavad.
• Teemad kestavad kaks nädalat ning oma kodutöö postitamise tähtaeg jääb sellele nädalavahetusele, kus kontakttunde ei ole.
• Kursus lõppeb eksamiga, mille hinne moodustub semestrisisese töö põhjal. Täpsemad hindamiskriteeriumid on kirjas kursuseprogrammis (PDF).

Esimesed kaks nädalat on natuke töömahukamad, sest siia jäävad esimese teema käsitlemisele lisaks kursuse algusega seotud tegevused:

1. Tutvu õpijuhise ja kursuseprogrammiga (PDF).
2. Tee oma olemasolevas WordPress või Blogger ajaveebis selle kursuse postituste jaoks eraldi kategooria/silt või loo kursuse jaoks uus ajaveeb.
3. Registreeri oma ajaveebi aadress EduFeedr keskkonnas: http://www.edufeedr.net/pg/edufeedr/join/37704
4. Tutvu kursuse ajakava mustandiga Vikiülikoolis. Võite lisada seitsme peateema alla alateemasid, mille käsitlemine teid huvitaks, lugemismaterjale ja ideid ülesannete kohta. Proovin olla paindlik ja läheneda kõigile teemadele lähtuvalt teie soovidest ja huvidest.
5. Postita oma ajaveebi enesetutvustus või viita juba olemasolevale enesetutvustusele. Kui enesetutvustus on nähtaval kohal (näiteks eraldi lehena), siis võid selle sammu vahele jätta.
6. Postita ajaveebi oma eesmärgid ja ootused seoses selle kursusega. Võid järgida õpilepingu formaati (teema, eesmärgid, strateegiad, vahendid, hindamine) või kui see tundub liiga töömahukas, siis endale sobivat formaati.

Proovige need tegevused teha esimese nädala jooksul (5. veebruariks). Ülesanne esimese digitaalsete õppematerjalidega seotud teema kohta tuleb eraldi postitusena.

Edukat kursust!

Avatud kursused

Mõiste e-kursus ja e-õpe on minu jaoks enam-vähem sarnase tähendusega terminid. Imelik on mõelda aega, mil ainuke õppimisvahend oli raamat või ka ainult õpetaja. Elu on niipalju arenenud, et võimalik on ISE läbida kursus interneti teel ja saada sellele tugunedes vastav kvalifikatseeritud. Tundub ebareaalne, kuid kui natukene lugeda vastavataolist kirjandust ja uurida, mis võimalusi on tänapäeval läbi avatud kursuste teadmisi omandada, siis saab pilt selgemaks reaalsusest.

Avatud kursuste eeliseks on kindlasti õppijate silmaringi avardumine ning uute suhete tekkimine, kuna kursusel saavad osaleda põhimõtteliselt kõik, kellel selleks soovi on. Puuduseks võib olla osalejate kui grupi haldamine ja suunamine. Mida rohkem on vabatahtlikke osalejaid, seda rohkem mõjutavad nad grupi neid liikmeid, kes osalevad kursusel vajadusest/kohustusest.

Tutvusin ka mõnede e-kursustega. Äärmiselt suurt huvi pakkus mulle veebileht P2PU, kus kõigepealt tegin omale kasutaja ning seejärel leidsin endale väga huvitava avatud kursuse „Writing HTML by Hand“, mis siis koosnes kolmest erinevast etapist, et õppida end väljendama kirjalikult HTML keeles. Järgmiseks leidsin kursuse „HTML and CSS for Beginners using Adobe Dreamweaver and Photoshop“, kus näidatakse samm-sammult läbi kolme erineva osa, mis on pühimõisted, mida kujutab endast Photoshop ja mida Dreamweaver. Kuna ma ise olen suur Adobe Photoshop CS5 austaja, siis oli päris huvitav vaadata, missugust lahendust kasutatakse veebipõhiselt selle tutvustamiseks. Järgmiseks avatud kursuse keskkonnaks, mida katsetasin on eestikeelne Vikiversity on oma ülesehituselt sarnane eelmisega, kuid väiksemaid võimalusi pakkuv. Positiivseks küljeks loen seda, et see on eestikeelne ning õppeomandamine on samast rahvusest inimesel seetõttu ka kiirem ja ehk ka efektiivsem. Leidsin sealt ka aine „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud 2011“. Väga põnev oli seda veebilehte avastada, sest pean tõdema, et see oli minu esimene kord seda ka teha. MOOC keskkonnas oli esimese positiivse küljena see, et ei pidanud vaeva nägema eraldi kasutaja registreerimisega, vaid sai kohe uurima hakata, mis leht põnevat pakub lugejale, kuna oli võimalik ka kursusi sirvida ilma seda tegemata. Kursusele reaalselt registreerimiseks peab muidu ka registreerimise ära tegema. Antud keskkonnas on väga pikad ja sügavamõttelised kursused, kus on väga põhjalik jutt ja ise juurde lisatud mõned videod, et kergendada õppimist.

Triinu lisas oma blogis veel sama teema juurde, et ta leidis MOOC kontseptsiooni tutvustavast videost mõtte, et avatud kursused toetavad elukestvat õpet (lifelong networked learning). Õppija ei pea lahkuma kodust, et ta omandaks teadmisi ja oskusi.

Couros’i artikli põhjal võiksin nimetada avatud kursuse eelised ja puudused:

• paraneb eneseväljendusoskus – õpitakse jagama ja tundma uusi vahendeid, õpitakse üksteise kogemustest ja saadud tagasisidest, õpilane võtab ise vastutuse oma arengu eest, õppematerjal on pärast kursuse lõppu kättesaadav; ühiste huvidega õppijate vahel tekib tugevam side, õppimine on paindlik, osalemine ei sõltu õpilase asukohast, koosõppimine tuutori käe all on tõhusam kui individuaalne õpe;
• puudused tehnika ja vahendite kasutamisega (vähene oskus, ei pruugi kõigil osalejatel ühtemoodi töötada jne), nõuab õpetajalt rohkem aega ja panustamist, oskust infovoogusid ja teavet hallata, kõik õppijad ei tule toime avatusega (panustatakse minimaalselt, loobutakse), tasuta avatud kursus ei too selle loojale materiaalselt midagi sisse.

Üldiselt võin öelda, et avatud kursus sobib kui ei ole tegemist liigselt konfidentsiaalsete materjalidega, õppijates ei ole vaja koguaeg pädevusi treenida ning kui ei ole füüsilise õppe olemasolu vajalik. Sama arvamust jagab minuga ka Anneli.

Kui ma peaksin kunagi aktiivselt töötama informaatikaõpetaja rollis, siis ma arvan ja olen kindel, et kasutan tunniläbiviimiseks ka e-kursuse lahendusi. Panen ülesse teema ja materjalid ja kasvõi teen mõned videod juurde, kus räägin ja seletan teemat virtuaalselt. Osalejad võivad liituda üle kogu maailma, milline multikultuursus. Selliseks on muutunud meie tänapäeva infotehnoloogiline ühiskond – kas pole vapustav?!

Fini (2009) läbiviidud uuringud on kinnitanud, et kursusel osalemine eeldab teatud enesejuhtimise ja õppimise-alast küpsust, samuti osalejate ja lõpetajate hulgas on enim inimesi, kes tegelevad igapäevaselt teiste harimisega.

Artiklis „Emerging Technologies in Distance Education“ räägitakse sotsiaalsete liitjate (connectors) kasutamisest. Oluline on avatud õppe juures sealjuures õpikeskkonna valimine, mis peab olema osalejate jaoks atraktiivne ning võimaldama kursuse juhendajal saavutada oma eesmärke nii õppe- kui administratiivsel tasandil.

CCK (the Connectivism and Connective Knowledge)osalejatel on erinevaid arvamusi õppimisvahendite kohta. Seal võivad olla mitmed põhjused. Inimesed osalevad kursuses erinevaid teid pidi, arvestades õppimisstiile, personaalseid huve ja aja määratlust iseenda vaatevinklist. Õige vahendi valikul arvestatakse kasutaha vajadusi, eesmärke ja organisatoorseid võimeid. Seda kõike kirjutab oma artiklis Fini, A. (2009).

Mulle meeldis väga Kersti sissekanne, kus ta mõtestas lahti just võimalike probleemide olemasolu antud õppevormi puhul. Väljataga, Põldoja ning Laanpere artiklis „Open Online Courses: Responding to Design Challenges“ on väljatoodud kaks põhiprobleemi: ühtse kommuunitekkimise tunde tekitamise vajaduse ning aktiivse osavõtu tagamine. Mida suurem on osalejate hulk, seda keerulisemaks muutub õpilaste õppetulemustele individuaalse tagasiside andmine. Tõsi, ka minu arvates aitab e-kursuse puhul just kõigeparemini õppida pidev arutelu virtuaalselt ja tagasiside saamine ja küsimuste püstitamine nii õpetaja kui õpilase poole pealt. Õpetaja peab olema valmis koguaeg vastama tekkinud küsimustele ja pakkuma kindlat tuge kogu kursuse vältel.

Kokkuvõtvalt: olen avatud kursuste poolt ning loodan, et inimesed kasutavad selle ressurssi 100% efektiivsusega (pean silmas siis inimesi, kellele sobib avatud kursuste olemasolu).

Kasutatud kirjandus:

1. Fini, A. (2009). The Technological Dimension of a Massive Open Online Course: The Case of the CCK08 Course Tools. International Review of Research in Open and Distance Learning, 10(5), 26.

2. Leinonen, T., Vadén, T., & Suoranta, J. (2009). Learning in and with an open wiki project: Wikiversity’s potential in global capacity building. First Monday, 14(2).

3. Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. In G. Veletsianos (Ed.). Emerging Technologies in Distance Education. Athabasca University Press. [PDF]

4. Väljataga, T., Põldoja, H., Laanpere, M. (2011). Open Online Courses: Responding to Design Challenges. In H. Ruokamo, M. Eriksson, L. Pekkala, & H. Vuojärvi (Eds.), Proceedings of the 4th International Network-Based Education 2011 Conference The Social Media in the Middle of Nowhere (pp. 68-75). Rovaniemi: University of Lapland. [PDF]

 

Õpivõrgustikud

Kõiksugused erinevad võrgustikud, nii virtuaalsed kui reaalsed toetuvad mingile raamistikule, kuidas on see üles ehitatud. Selles on erinevad osalejad ja erinevad teemad, millest sõltub ka võrgustiku olemasolu eesmärk – kas selleks on siis õppimine või suhtlus või kõik koos või hoopis midagi muud. Õpivõrgustikke kasutatakse enamjaolt ikkagi kõikide teadmiste jagamiseks ja omandamiseks mingi perioodi vältel. Teemade algatajateks sellistes võrgustikes võivad olla nii õpetajad kui õpilased ise. Kõik kaasosalised saavad antud keskkonnas arutleda küsimuste üle, mis jäid segaseks või avaldada individuaalset arvamust. Õpivõrgustik hõlmab enda alla inimesed, kellel on ühine eesmärk oma teadmisi suurendada.

Koper on õpivõrgustikku defineerinud kui osalejate ja õpitegevuste gruppe, mis on mavahel seotud ning toetatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil nii, et võrgustik on ise organiseeriv ja toetab efektiivset elupidevat õpet.

Tänapäeval muutuvad õpivõrgustikud järjest rohkem tehnoloogia põhisemaks ning üha olulisem on võrgustikus osalemise võimalus läbi interneti, mis ühest küljest teeb ilma arvutita/internetita inimese võimalikkuse osaleda antud keskkonnas võimatuks. Õpivõrgustik on kui paik, kus inimesed saavad kokku ja sinnakoondunud liikmed moodustavad õppimise koha, mida iseloomustab omavahel ühine huvi.

Coures kirjutab oma artiklis „Emerging Technologies in Distance Education“, et  avatud õppimist iseloomustab eelneva õppimise kogemused, mis on avatud, transponeeritavad, kollektiivsed ja sotsiaalsed. Avatud õpetajad on vabad ja avatud teadmistega ning toetavad õpilasi oma kriitiseeritusega ja  pühendumusega, mis avaldub erinevates õpivõrgustikes.

Kaarin Peet oma blogis toob õpivõrgustiku näitena antud kursuse toimimist, kus ta ütleb, et tal on rakse hinnangut anda selles osas, sest tema jaoks paistab see mingi täht-tüüpi struktuurina, mille kindlas keskmes asuvad öppejöud ning kus öppijad ammutavad teadmisi eeskätt neile soovitatud materjalidest ning veidi tagasihoidlikumalt piiluvad, mida teised on teinud. Arvan seda, et antud kursuse seos õpivõrgustikuna, on tõesti olemas. Iga semester küll muutuvad selle liikmed, kuid kursuse mõte ja teemaarendus on iga liikme seisukohalt igal aastal erinev ja see näitab, et info on liikuv ja pidevalt uudne. Oluline ongi minu arust just eelnev aspekt, mistõttu areneb õppijate maailmavaade ja oskus arvestada teiste liimete arvamusetega, mille läbi tuua võrdlusi.

Õppimise keskkond on sarnane „reaalse maailma“ aplikatsioonidega või distsipliiniga, nagu näiteks maja ehitamine, lennukiga lendamine, kuriteo lahendamine vms. (Downes, S. 2007)

„If academic standards are to be raised in a sustainable way, and broader educational aspirations achieved, then educationists will have to see their role in creating social capital rather than just improving classroom practice.” Niimoodi öeldakse artiklis  „Towards new learning networks“. Minu arust on see geniaalne lause tõendamaks, et kui tõsta akadeemilisi standardeid jätkusuutlikul viisil edendamaks hariduse saavutusi/eesmärke, siis on võimalik õpetajatel roll sotsiaalse kapitali loomisel suurem kui ainult arendavuses klassiruumis.

Kui mõelda enda negatiivsetele või positiivsetele kogemsutele seoses õpivõrgustikega, siis ei saa öelda, et pidev kommunikatsioon ja avatus saab olla negatiivne, kui siis ainult turvarisk. Need, kes ei soovi õpivõrgustikus osaleda ja olla mitteavatud mingitel põhjustel (kiire elu, vähe aega arvuti taga oll, ei näe mõtet), seda ka ei tee, on praktika näidanud. Nad on passiivsemad ja proovivad omakeskselt õppimisega toime tulema. Kui aga on nõutud koolipoolt aktiivne osalus, siis oma minimaalse määratluse ehk positiivsel määral nad ka täidavad.  Mina loen isiklikult õpivõrgustiku kasutamist ainult positiivse pilgu alt nagu teeb seda ka Kaja oma blogis antud teemapüstituse juures.

Allolevalt leidsin ühe vahva pildi, mis iseloomustab õpivõrgustiku olemasolu.

Kasutatud kirjandus:

1. Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. In G. Veletsianos (Ed.). Emerging Technologies in Distance Education. Athabasca University Press

2. Downes, S. (2007). Learning networks in practice. Emerging technologies for learning,2

3. Rudd, T., Sutch, D. & Facer, K. (2006). Towards new learning networks. Futurelab

4. Berlanga, A. (2007). Functionality for Learning Networks: Lessons Learned from Social Web Applications. Presentation at the ePortfolio Conference. October, 18-19, 2007, Maastricht, The Netherland

5. http://arkadiblogi.blogspot.com/2010/11/opivorgustikud.html

Personaalsed õpikeskkonnad

Hiina filosoof Kong Fuzi on öelnud, et õppimine ilma mõtlemiseta on kasutu. Mõtlemine ilma õppimiseta on ohtlik. Õppimise käigus peab inimene mõtlema, et fikseerida saadud teadmisi ja osata neid analüüsida ning kasutada teatud olukordades.

Varem võis väita, et õpikeskkonna peamiseks loojaks ja kujundajaks on õpetaja. Tema vastutas selle eest, et õppijat ümbritsev keskkond oleks eakohane ja sobivate õpitegevustega. Nüüd on õpikeskkonna kujundamisse hakatud üha enam kaasama ka õppijaid.Viimasel ajal on järjest rohkem tähelepanu hakatud pöörama personaalsetele õpikeskkondadele. Personaalne õpikeskkond (ingl. k. Personal Learning Environment) on termin, mis viitab alternatiivsele lähenemisele e-õppes. Personaalne õpikeskkond ei ole tarkvaralahendus vaid on rohkem tehnoloogiakasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes. Personaalsed õpikesk-konnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimiselning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Personaalse keskkonnaall mõeldakse erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku. (Pata, K., Laanpere, 2009)

Minu kui magistriõppe informaatikaõpetaja tudengi jaoks tähendab tähendab personaalne õpikeskkond keskkonda, millega õppija ennast õppimise eesmärgil oskab end eristuda teistest ja leida enda jaoks täiesti uudne ja paljutõotav süsteem – personaalne keskkond, kus ta saab enda jaosk välja tuua kõige olulisema. See eeldab head tarkvara olemasolu, et muuta selle kasutamine mugavaks ja atraktiivseks selle kasutajale st seal peab olema võimalus ülesse riputada videosid, pilte, faile vms.  eristada seda üldisest keskkonnast inimese ümber). Seega räägin mina personaalsest õpikeskkonnast eelkõige formaalses ja mitteformaalses hariduses. Personaalne õpikeskkond sisaldab erinevat laadi õppematerjale (tekst, audio, video, pildid, animatsioonid jne) ja (tehnilisi) võimalusi, mida õppija saab proovida, katsetada ja neid kasutades saavutada enda õpieesmärgid ja õpiväljundid.

Just seesama iseteadlikkus väljundub õppijate vastutuses nende omaendi individuaalsetele vajadustele, õppimistegevuste planeeritusele, õppimise võimaluste loomingulisele ja oma personaalse progressi monitoorimisele. Arenas, E. (2008) Õppija motivatsioon õppimisel paraneb läbi personaalse õpikeskkonna. Arenas, E. (2008)

Personaalne õpikeskkond eristub õppekeskkonnast sel moel, et õppijal on võimalus valida nii keskkonda (nt blogi, google docs, twitter jt) kui ka materjale vastavalt seatud ülesannetele.  Justkui oleks seatud punkt A ja punkt B, kuid nendevaheline tee on õppija enda rajada. Õppijakeskkond võib põimuda õpetaja keskkonna elementidega (Pata & Laanpere, 2009).

On eriarvamusi, mis teatud seisukohtadelt ühtivad ja teistelt jälle erinevad. Näiteks Triinu Pääsik kirjutab oma kursuselehel, et tema joaks tähendab personaalne õpikeskkond  õpieesmärkidel koostatud portfooliot, kus sõna ‘keskkond’ tundub mastaabilt suurem, on ka portfoolio koostamise protsess omamoodi keskkonna loomine, mille õppija enda näo järgi loob ja sinna endast lähtuvalt materjale valib. Mari-Liisi jaoks on aga  personaalne õpikeskkond just see, mille ta ise kokku paneb, kõik need keskkonnad, mida kasutab – on need siis pealesurutud või vabatahtlikud.

Fiedler ja Väljataga (2010) rõhutavad lisaks veel personaalsete õpikeskkondade võimalusi õppijal ise disainida oma õpikeskkond just sellisena, mis lähtuvalt tema õpivajadustest vajalik on.

Schaffert ja Hilzensauer on määratlenud 7 aspekti, mis personaalse õpikeskkonnaga kaasnevad/seda mõjutavad: õppija roll muutub (õppija on aktiivne, iseseisev sisulooja); õppimine on isikustatud ja kogukonnaliikmetele avatud; õppesisu on justkui lõputu turg; suur osakaal on sotsiaalsel kaasatusel; autoriõigused õppetegevuses; personaalse õppimise mõtestamine haridusasutuste ja organisatsioonide kontekstis; tehnoloogia kasutamine (sotsiaalse meedia vahendid ja infovoogude koondamine).

Personaalse õpikeskkonna elemendid: (Attwell. 2007):

• WordPress – õppeblogi kirjutamiseks, kursuste õppeblogide koondamiseks
• LePress – – õppeblogi kirjutamiseks
• Google Mail – sõnumite saatmiseks ja saamiseks. Blogisissekannete kommentaaride jälgimiseks. Teiste blogide jälgimiseks
• Google Calendar – kodutööde tähtaegade ja loengute aegade jälgimiseks
• Youtube -õppevideote üleslaadimiseks ja lihtsamaks redigrreimiseks
• Paint.net – fotode redigeerimiseks (blogisse fotode ülespanemiseks)
• Flicker – fotode jagamiseks
• Google Chrome – veebilehitseja
• Facebook HTm 2011 – õppegrupiga suhtlemiseks
• Twitter – lühiteadete saatmiseks ja saamiseks
• Live Messenger – kursusekaaslastega suhtlemiseks
• OneNote – Artiklite lugemise ja loengute ajal märkmete kirjutamiseks ja redigeerimiseks
• Google Search – otsingu kasutamiseks
• Ebrary – artiklite ja raamatute otsimiseks
• Google Docs – grupitööde tegemiseks
• IVA – õppematerjalide hankimiseks (ühe kursuse raames)
• Cmap – seose- ja mõistekaartide loomiseks

Tõesti, oluline on isikliku huvi eesmärgil õppimise efektiivsuse paranemise eesmärgil kasutada personaalset õpikeskonda(-sid), et olla pidevalt motiveeritud uue õppimisest ja vanema informatsiooni kogumisest. Olen ise suur Google toodete austaja, sest sellel on palju mitmesuguseid võimalusi informatsiooni talletamiseks. Loengus on hea võtta lahti Google Docs ja hakata sinna märkmeid tegema. Ma saan alati loota, et info ei lähe sealt kaduma, kui ma just ise ei kustuta sealset. Antud aine raames kasutatav WordPress on ka minu meeles äärmiselt hea personaalseks õppimiseks. „Informaatika didktika“ aine raames kasutame LePressi, Dippler’it, mis samuti aitavad lihtsamalt õpeaines esitatud infot paremini omandada.

Nõustun Veronika arvamusega, kus ta ütleb, et ühest küljest on personaalsed õpikeskonnad  erinevad sotsiaalmeedia vahendid, mis toetavad õppija arengut ja õppimist ning teisest küljest vahendid, millega inimesed pidevalt kaasas käivad – neid vahendeid kasutavad ning oma loominguga rikastavad.

Kasutatud kirjandus:

1. http://marialaada.wordpress.com/2011/03/17/opetajate-tahtsus/

2. Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut (ptk 1.7)

3. Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

4. Orr, P.A. Danaher, G. Danaher & R.E. Harreveld (Eds.), Lifelong Learning: reflecting on successes and framing futures. Keynote and refereed papers from the 5th International Lifelong Learning Conference (pp. 54-59). Rockhampton: Central Queensland University Press.

5. Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2010). Personal learning environments: concept or technology. The PLE conference, 2010, ISSN 2077-9119. Retrieved 10.08.2011 from http://pleconference.citilab.eu

6. http://www.elearningeuropa.info/files/media/media11561.pdf